Kuuskümmend seitse

Biography

Riia mäest tuli alla grupp noori inimesi, nende seas ka Lunge ja Elgula. Nad tulid koolinoorte klubi ALO koosolekult, kuhu kuulus aktiivseid tegelasi peaaegu kõigist Tartu koolidest. Korraldati nii endale kui ka oma eakaaslastele ülelinnalisi üritusi (diskud, etendused, kohtumised jne) ning elati isekeskis muidu toredat elu. Selle klubi eestvedajaks oli Ilme Tiik, kes süstis poistesse mõtte, et miks ei võiks ALO klubil olla ka oma bänd. Mõeldud - tehtud, ja Riia mäest alla tulles otsustatigi bän...

Riia mäest tuli alla grupp noori inimesi, nende seas ka Lunge ja Elgula. Nad tulid koolinoorte klubi ALO koosolekult, kuhu kuulus aktiivseid tegelasi peaaegu kõigist Tartu koolidest. Korraldati nii endale kui ka oma eakaaslastele ülelinnalisi üritusi (diskud, etendused, kohtumised jne) ning elati isekeskis muidu toredat elu. Selle klubi eestvedajaks oli Ilme Tiik, kes süstis poistesse mõtte, et miks ei võiks ALO klubil olla ka oma bänd. Mõeldud - tehtud, ja Riia mäest alla tulles otsustatigi bändi tegema hakata. Kuna pilli mängida keegi eriti ei osanud ja muusikariistu ka naljalt saada polnud, siis otsustati country stiili kasuks. Esimesed instrumendid olid Elgula erakollektsioonist: 12-keelne kitarr, banjo, mandoliinid. Kõik bändi liikmed -Toomas Lunge II KK, Jaan Elgula V KK, Andres Dvinjaninov, Ivo Peetso, Tiit Nikopensius ja Urmas Helin VII KK - käisid keskkooli viimases klassis. Aasta oli siis 1980 ja kuupäev 28. oktoober - seda võibki Justamendi sünnipäevaks lugeda.

Esimene ülesastumine leidis aset juba umbes kahe nädala pärast Vanemuise kontserdisaalis mingisugusel GOELRO ballil. See etteaste toimus veel nimetu ansamblina, kuid nimi on väga tähtis element ühe bändi juures ja sellesse ei saa uisa-päisa suhtuda. Kusagil novembris või oli see juba detsembris, tuli Tom proovi ja... tõi kaasa NIME. Juba varem oli proovitud igasuguseid variante, kuid ükski polnud see õige. Nüüd oli nimi lõpuks leitud - Miks JUTITA. Loomulikult pidi Tom põhjendama, miks siis ikkagi jutita, ja selgitus kõlas: «Miks - see määrab ära bändi stiili: M - mida, I - iganes, K - keegi, S - soovib; ja JUTITA koosneb liikmete eesnimedest: J - Jaan, U - Urmas, T - Toomas, I - Ivo, T - Tiit, A - Andres. Kõik, kogu lugu.»

Kui keskkool läbi, läks Lunge ära Tallinna Konservatooriumi õppima ja Urmas Helin samuti pealinna Georg Otsa Muusikakooli. Ülejäänud tüübid jäid Tartusse ja kuna esitähtedest nimi enam ei sobinud, siis asendas seda Salong. Sel perioodil tehti tihedat koostööd Heino Elleri Muusikakooli õpilastega. Kuna country oli kõigile südamelähedane, siis sama liini ka jätkati, aga nüüd juba suure orkestriga, mis mängis Nashville sound’i. Sellest ajast on säilinud ka mõned lindistused. Koosseisu ilmus banjovirtuoos Teet Saviauk ja nii hakatigi järgi tegema populaarseid bluegrass lugusid.

Räägime vahepeal ka sellest, kuidas tekkis nimi Justament. Umbes 1981. aasta kevadel Tartu Levimuusikapäevadel otsis tuntud kitarrist Tiit Kõrvits Vanemuise lava taga Miks JUTITA liikmeid, ise küsides: "Huvitav, kus need Justamendi poisid võiksid olla?" - õiget nime ta lihtsalt ei mäletanud. Poisid sai ta kätte küll, aga teistel pillimeestel oli muidugi lõbu laialt…

1984 toimus järjekordne koosseisumuutus - Lunge oli Tallinnast ja Elgula vene kroonust tagasi, Dvinn hakkas Tallinnas näitlejaks õppima ja osales bändis juhuslikult, endiselt olid kambas Nikopensius (viiul ja havai kitarr) ning Peetso (basskitarr), juurde oli tulnud trummimees Aavo Valtna. See ei olnud enam Miks JUTITA ega ka Salong ja taas pidi nime vahetama. Siis avastati, et kunagi Tiit Kõrvitsa leiutatud Justament ongi parim, ja nii on see jäänud tänaseni.

Ansambli karjääri võiks tinglikult jagada ka kitarristide järgi:
1. kitarristide-eelne aeg: 1980 - 1987
2. Andy Marderi aeg: 1987 - 1989
3. Jüri Rosenfeldi aeg: 1989 - 1990
4. Viktor Vassiljevi aeg: 1990 kuni tänaseni.
Kõik need mehed on bändile oma kustumatu jälje jätnud. Marder viljeles aktiivselt bluegrass’i ja suundus elama USAsse, Rosenfeld aga bluusi ja tema uueks kodumaaks sai Soome. Kolme armastab aga Jumal ja kolmas jäi: Eestimaa geniaalseim kitarrist Vassiljev pole Justakale veel truudust murdnud. Viki on viimase veerandsajandi jooksul kaasa teinud lugematutes bändides ja olnud asendamatu stuudiomuusik - nii mõnedki tuntud grupid kasutavad lindistusel just teda, kuigi endal koosseisus kitarrist olemas.

Kuna Justamendi tegevuse algus jäi nõukogude aega, siis kasutati "vene riigi suurt ja põhjatut rahakotti" ning reisiti palju Moskva papi eest. Käidi Poolas, Rumeenias, Ungaris, Bulgaarias, Itaalias ja Vietnamis, lõputust Venemaast rääkimata. Pärast taasiseseisvumist on reise vähemaks jäänud, kuid ikkagi on tihti esinetud Soomes nagu ka Poolas, Rootsis, Lätis ja Leedus. Eestis pole vist toimunud ühtki suuremat muusikasündmust ega festivali ilma Justamendita.

Praeguseks on bändi kooseis järgmine: Toomas Lunge (klahvpillid, akordion, laul), Indrek Kalda (viiul, laul), Jaan Elgula (akustiline kitarr, laul) Viktor Vassiljev (elektrikitarr, laul), Alari Piispea (bass), Tiit Kevad (löökriistad). Justamendile meeldib kõige rohkem mängida oma lugusid, mida jõudumööda kirjutavad Lunge, Kalda ja Vassiljev, aga tantsuks tuleb teha kõike, mis rahvale meeldib. Stiili kohta võib öelda, et see kaldub kuhugile "eesti country rocki" kanti, päris õiget stiili nagu ei olegi... Ühesõnaga, Justament mängib justamendi muusikat. Read more on Last.fm. User-contributed text is available under the Creative Commons By-SA License; additional terms may apply.